Oll aasta 1996 ku edimäst kõrda lätsi uma neländä klassi ette, et kynõlda võro keeli. Algul oll hindäl kah imelik ja mäletä, et Martin, hää võro keele kynõlõja, hõigas: ,,Noh, õpetaja, nakkami sys võro kiilt kynõlõma. Ja tollõst aost alatõs olõmi joba pallodõ lastõga üts kõrd nädälin võro kiilt oppnu. Vanõmbiden klassen oppasõ võro kiilt Astrid Hurt ja Aini Järvpõld. Näütes tuugi kats luku ja paar luultust.
Mino
meritsiga
Kerli
Kelp
Sis, kui maq hindäle
meritsia ostsõ, oll¢ tä väegaq väikukõnõ. Nimes panni maq tälle Miki.
Miki om muido valgõ, apää om pruun. Tä silmäq ommaq niguq rosinaq. Tälle miildüs väegaq värske kurk ja
värske salat.. sys ku tä nälläne om, nakkas tä huikma. Viil miildüs tälle suvõl
moro pääl joostaq.Ütspäiv, ku tä välän oll, puri tedä verrev kusiraudsik.
Meritsiga juusk valo peräst ringiratast, nikaq ku ma tä üskä haari. Üsän jäi tä
rahuligus ja unõht piä uma hädä. Õdagu vei tä taro ja panni puuri. Tä oll
päävast nii väsünüq, et visas hinnäst õkva pikäle.
Tä um üts väegaq armas
meritsiga, kelle iist om hää huult kandaq
No,
kohe maq nüüd lää?
No
kohe maq nüüd lää?
Noid
teid om väegaq pallo .
Mul
kästi minnaq liina.
Maq
uitsõ müüda uulitsit.
Maq
trampsõ müüdä trotuaare.
Maq
pendeldi müüdä puutõ.
Es
miildü mulle tuu.
Ikäv
naas.
Üts
edesi-tagasi tadiminõ.
Üts
kistomadaq kärämine.
Ja
olõ-iq midä hingädägi.
No
kohe maq nüüd lää?
Noid
teid om pallo viil.
Mul
kästi minnaq maalõ.
Maq
marssõ müüdä mõtsu.
Maq
luusõ müüdä laasi.
Maq
kyndsõ müüda kraavõ.
Tuu
miildüma mul naas.
Tsirguq
tsiristiväq,
Kunnaq
kruuksõvaq.
Ja
määne lõhn!
Ja
ku hää om hingadäq.
No
kohe maq siis iks lää?
Maq
maalõ jää!
Vot
nii!
Aini Järvpõld
Maq olõ üle neläkümne
aasta tan Võromaal kuulmeistriammõtit pidänüq ja iks esiq võro keelen kynõlnuq
ja latsil lasknuq võro keelen kirotaq.
Ja kui sis myni kiräkiilne
küsüs, kas taa võro kiil sekä kiräkeele opmist, tulõ mullõ miilde tuu aig, ku
esiq sai viil tudeng oltus ja ku prohvessor lubasi egäleütele murdõeksämil
üteldäq, määndsest nukast kiäkiq peri om.
Mul vedäsi – tull Võro
murrõq. Tuud es olõq ma muidogiq opnuq, a panni iks vastussõq paika. Nüüd naas
tä mu käest egäsugumaidsi võrokiilsit synnu küsümä, et külh ma vahelõjää. No
muidogiq ma tiidse.
Lõpus küsse mu käest, kuis
maq taad võro kilt nii haste tiiä.
Kai tälle otsa ja tunnisti
üles, et olõ Võromaalt peri.
“Ei oleks õelnud,” ütel tä tuupääle. Vot nii!